"Marie Antoinette"

Tegin eelmise aasta lõpus, semiootika kursuses, semiootilise filmianalüüsi Sophia Coppola ajaloolisest kostüümidraamast "Marie Antoinette". Analüüsisin tegelaste kostüüme, kuna see tundus minu jaoks nagu kõige huvitavam võimalus, kuidas filmi analüüsida.Täna õhtul 21.35 on see film ka Kanal 2hes, mistõttu otsustasin oma hästi välja kukkunud analüüsi ka teiega jagada. Arvan, et nüüd, kui olete seda lugenud, on filmi ka märksa huvitavam vaadata. Seda enam, et natuke on pistmist ka moega. Aga enjoy! Ja vaadake kõik kindlasti filmi ikka ka!

Filmianalüüs 

Marie Antoinette

Hakkan analüüsima Sophia Coppola ajaloolist kostüümidraamat "Marie Antoinette". Teos põhineb Antonia Fraseri raamatul. Film räägib sellest, kuidas naiivne tüdruk satub külluslikku Pariisi õukonda, mis kihiseb vandenõudest ja skandaalidest.  Marie Antoinette oli kõigest  14-aastane, kui ta pandi mehele Prantsusmaa kroonprintsile Louis XVI-le. Triivides üksi, ilma kellegi suunava toeta selles ohtlikus maailmas, mässab noor ja kapriisne Marie Versailles’ isoleeritud õhustiku ja iganenud tavade vastu, muutudes seda tehes Prantsusmaa ajaloo kõige vääritimõistetumaks monarhiks.
Filmianalüüsis keskendun sellele, kuidas filmis olevad kostüümid annavad edasi tegelaskujude iseloomu ja filmi süžeed. Antud filmis on kostüümid viis, kuidas filmi peategelast publikule lähemale tuua ja mõistetavaks teha.

Filmi kostüümide koloriit on rõõmsates toonides: roosa, kuldne, kollane, mahe roheline jne. Kangaid on kaunistatud mitmesuguste mustritega nagu triip ja lopsakad lillmotiivid. Kostüümid peavad edasi andma ajastule kohast suursugusust, küllust, luksust ja tavasid. Filmi edenedes, sündmuste arenedes ja peategelase kasvades-küpsedes, muutuvad ka värvid ja lõiked tagasihoidlikumaks, tumedamaks, reserveeritumaks ja lihtsamaks. Nagu on öelnud linateose kohta filmi kostüümikunstnik Milena Canonero: „Alati oli põhjus mõne kindla materjali või värvi kasutamiseks.“

Marie Antoinette – Filmi alguses sõidab igavlev Austria printsess  tõllas aeglaselt Prantsusmaa ja oma peigmehe, tulevase Louis XVI poole. Mängitakse kaarte. Tukutakse. Lobisetakse. Joonistatakse aknale puhutud hingeauru südamekesi. See on sissejuhatuseks loole naisest, kellel pole midagi teha ja kes peab pidevalt endale väikseid meelelahutusi välja mõtlema, et aega kuidagi sisustada. Marie Antoinette kannab filmi alguses heledaid kleite/kostüüme mis sümboliseerivad tema kogenematust, puhtust, noorust ning tagasihoidlikust. Kõigest 14-aastaselt Prantsusmaale peigmehe juurde kolinud Austria printsessi filmi algusosas kantavad riided sümboliseerivad aupaklikust, siirust ning head tahet Prantsusmaal algava elu suhtes. Seda väljendavad tagasihoidlikumad lõiked, tegumoed ning värvid.

Lossi jõudes on saanud Austria printsessist Prantsusmaa kroonprintsess. Kroonprintsessi kantavad kleidid on rõõmsates toonides, mis on märgiks priiskavast elustiilist, lõbususest ning väljendavad armastust hea meelelahutuse vastu. Kindlasti esindavad need värvid noore Marie Antoinette kogenematust, lapsikust ning naiivsust. Pea kogu filmi vältel kandis tulevane kuninganna roosat, kollast, helesinist, helelillat, beeži ning rohelist.

Peale laste sündi ning populaarsuse langust muutus kroonprintsessi riietus rafineeritumaks, tagasihoidlikumaks, lihtsamaks ja tumedamaks. Värvidest tõusid esile tumelilla ning must. See on selge märk sellest, et Marie Antoinette oli saanud küpsemaks, arukamaks ning mingil määral kindlasti ka mõistis, et elu ei ole pidev meelelahutus. Mida halvemaks Prantsusmaa majanduslik ja poliitiline seis muutus, seda tumedamaks ning tuhmimaks muutus ka tema rõivastus. Filmi lõpu poole sai enim domineerivaks must, mis võis vihjata kuninganna edasisele saatusele, mida küll film ei näita, kuid mis kõigile teadaolevalt on surm.

Peamajapidajanna krahvinna de Noailles – Esimest korda filmis näeme me krahvinna de Noailles’it Schütterni ametlikul Austria printsessi üleandmisel. Kroonprintsess peab maha jätma kõik, mis seob teda Austriaga ning omaks võtma kõik uue, mis Prantsusmaa talle pakub. Antud stseenis näeme, kuidas üleandmisel on Austria pool riietatud heledatesse toonidesse ning Prantsusmaa pool tumedatesse toonidesse. See annab vaatajale selge sõnumi, et Marie Antoinette minevik oli helgem, kui tulevik. 
Krahvinna de Noailles on ise läbi terve filmi riietatud tumedatesse ja domineerivatesse värvidesse. Nende toonide eesmärgiks on aidata vaatajal paremini mõista krahvinna olemust. Tumedad värvid väljendavad krahvinna rangust, enesekindlust, kõrget moraali, kõrkust, ustavust tavadele ja kommetele. Samuti oli ta morn ja traagiline.

Kuningas Louis XVI – See tegelaskuju kandis rõivaid, mille toonid väljendasid tema kogenematust, kuid samas näitasid välja tema seisust. Enim kandis kuningas siniseid, halle, valgeid ning beeže toone. Sarnaselt Marie Antoinette’le muutusid Louis XVI rõivad küpsemaks saades, riigi olukorra halvenedes ning populaarsuse langedes tumedamaks.      

Louis XV armuke – Esimesena kroonprintsi ja – printsessi pulmas kaadrisse jõudev kuninga armuke edastab teiste seas ainukese tumeda kostüümiga  selge signaali tegelaskuju õelusest ning ebameeldivast iseloomust. Kleit on mürkroheline, avara ning väljakutsuva lõikega.  Ebameeldiva arvamuse kujunemisele aitab kaasa tugev meik –veripunased huuled ning must lauvärv. Smaragdist ülisuur kaelaehe ja kuninga läheduses olemine näitab, et tegelaskuju on kuninga silmis soositud ja soovib jätta jõukat muljet. Kostüümid, mida kuninga armuke filmis kannab on alati tumedad. Värvide poolest domineerivad punane, tumeroosa, tumesinine ja tumelilla. Need toonid aitavad vaatajal mõista tegelaskuju iseloomuomadusi . Armuke, kellel on õukonnas võimalik viibida vaid talle kuninga poolt ostetud seisuse tõttu, on oma iseloomu poolest õel, kibestunud ja ebakindel, kuri, vulgaarne ning matslik. Pea igas stseenis kantavad suured, uhked ning ülikallid ehted annavad mõista, mida saab kuninga armuke oma „töö“ eest vastutasuks. Lisaks näitavad uhked ning liigsuured ehted tema maitsetust, suurt tahet ning püüdlust kuuluda kuninglikku õukonda.  Riietus mängib antud tegelaskuju puhul suurt rolli.

Austria saadik Mercy – Läbi kogu filmi Marie Antoinette’i nõustav Austria saadik on reeglina riietatud tagasihoidlikesse toonidesse nagu must, hall, beež, valge ning tuhm roheline. Nende värvuste eesmärk on saata vaatajale sõnum tegelaskuju tagasihoidlikusest, rahulikust natuurist ja kohustusest hoida tahaplaanile ning Prantsusmaa kroonprintsessi nõustada. Näiteks stseenis, kus saadik on saabunud Austriast ning edastab Marie Antoinette’le tema ema poolsed manitsused, kannab saadik Mercy valget, mis on signaal sellest, et ta tahab edastada sõnumit alandlikult, neutraalselt  ning tagasihoidlikult.

Louis XVI tädid -  Alati terava keelega õdedest on domineeriv õde peaaegu alati riietatud tumedatesse toonidesse, mis annab märku tema iseloomust, kuid samas ka võimust oma õe üle. Teine õde aga seevastu kannab läbi filmi alati heledaid rõivaid, mis aitavad edastada vaatajale sõnumit tegelaskuju lihtsameelsusest ning sellest, et teda on kerge mõjutada.

Film „Marie Antoinette“ on kindlasti üks mu lemmikuid kostüümidraamasid läbi aegade. Mul on väga hea meel, et sain sellise ülesande, kuna oskasin filmi täiesti uue nurga alt vaadata ning analüüsida. Tavaliselt keskenduvad inimesed vaid filmi süžeele ning ei pööra detailidele tähelepanu.Kostüümide analüüsimine näitas, kuidas rõivad edastavad vaatajale selge signaali ning mõjutavad inimese arvamust ja meeleolu. Leian, et „Marie Antoinette“ on oma kostüümide poolest erakordne ja kindlasti üks suurepärane ajastutruu film.

                                                                        

Imeline Tiiu as Audrey

Juhtusin kogemata nägema "The Icons for Virgine #1" editoriali. Ja üllatus-üllatus seal oli ka mu suur lemmik Tiiu Kuik, kellel oli minu meelest kõige vingem foto terves seerias. Võib-olla võlus mind see, et ta kopeeris seal suurepäraselt legendaarset Audrey Hepburni, võib-olla Tiiu ise oma tuntud headuses. Igaljuhul ma ei saanud kuidagi seda teistega jagamata jätta.  Lisan selle imelise foto ka siia. Armuge inimesed, armuge!

Moemuusa saateapsud

Mõned päevad tagasi sain valmis "Moemuusa" saateapsude videolõigu. Mu facebooki sõbrakesed on seda näinud, aga kindlasti leidub mu lugejate seas ka neid, kes seda veel näinud ei ole. Mõtlesingi et postitan selle siis siia ka.



Väike lisainfo siis ka:

Kontseptsioon näeb ette, et saates osaleval modellil peavad peale hea välimuse olema ka teadmised moemaailmast. Tutvustame "Moemuusa" pilootepisoodis vaatajale viit modellihakatist , kes peavad saate käigus tõestama, et lisaks heale välimusele saavad nad hakkama keerulistes olukordades. Iga nädal lahkub üks modell.

Tähelepanu! Antud video kasutamine, kopeerimine ning levitamine on autori loata keelatud.

Autorid: Taavi Tiidt & Nele Kadastik

Enjoy. Feel free jätmaks kommentaare ja arvamusi :)

ennäe imet - ma leidsin oma blogi üles!

No tervist üle pika aja! Näib uskumatuna, et mu viimasest postitusest on möödas üle kahe kuu. Ma ei imestaks, kui mul enam ühtegi lugejat ei oleks. Ma isegi ei tea, kust ma võtsin selle aja ja viitsimise, et seda postitust kirjutama hakata. Sellest post'ist leiate natuke vajalikku infot ja tõestuse, et olen endiselt elus. Aga asume siis asja kallale.

• Nagu ilmselt enamus teist teab, on minu mitteblogimise põhjuseks töökoht Delfis, kuhu kirjutan iganädalast moekolumni. Kahjuks on see ka minu nädala suutlikkuse limiit, mistõttu blogi on paratamatult teisejärguline. Tegelikult on oma osa siin ka laiskusel ja suutmatusel pühendada igat vaba hetke blogimisele. Kahjuks peab tõdema, et vahel ei ole ma suuteline isegi mõne kaugel elava sõbraga kirjavahetuse pidamiseks, rääkimata siis veel blogimisest. Küll aga ei tahtnud ma siin rääkida sellest, kui piiritletud mu vaba aeg on ja kui limiteeritud suutlikkusega ma olen, mistõttu jõuame nüüd pointini. KÕIK, KES SOOVIVAD LUGEDA MOETEEMALISI POSTITUSI, MIDA SIIA OTSIMA TULITE, SIIS TEILE TEADMISEKS, ET LEIATE KÕIK MINU SISUKAD JA HARIVAD DELFIS ILMUNUD ARTIKLID SIIT ! Ma küll loodan, et ehk jõuan ma juunis siia mõne nö uue ja ainulaadse moepostituse teha, kuid ma ei luba midagi. Juuni on siiski ainuke kuu, mil Eestis olen ja puhkan ning sõprade-perega aega veedan, mistõttu ei maksa lootusi kõrgele seada. Küll aga kõigile moehuvilistele nii palju siseinfot, et hakkan ka Pariisist moekolumni edasi tegema ning kindlasti kajastan Pariisi tänavamoodi ja nö French-vibe'i. Seega stay tuned! Aga see nüüd suunabki mind teise ja üliolulise punkti juurde. 
• Nimelt kes veel ei tea, siis lähen ma 10. juulil kaheks kuuks Prantsusmaale, täpsemalt Pariisi elama ja tööle(loe: keelt õppima, uusi tutvusi saama, Pariisi, kui linna armuma/selgeks saama ja pidutsema). Seega nagu te arvata võite, ei ilmu siia juulis-augustis suure tõenäosusega ühtegi postitust. So you just have to live with it. Nüüd aga hea uudis kõikidele mu sõpsidele ja lähedastele tuttavatele: ma loon eraldi blogi, mis kajastab mu Prantsusmaa reisi ning sealseid seiklusi, töömuresid, ebaõnnestumisi, õnnestumisi, naljakaid seiku, pidusid ning alati põnevat french-vibe'i. Küll aga on vara rõõmustamiseks, sest loa seda lugeda saavad vaid inimesed, kes ma arvan, et tõesti peaksid seda lugema. Kuna see saab olema üsna isiklik, siis igaühele ma seda privileegi ei võimalda. Seetõttu palun kõigil oma kallitel sõpsidel ja tuttavatel anda mulle oma soovist seda lugeda teada hiljemalt 1.juuliks siia kommentaariumisse, facebook'i või mulle meilile. Ärge kartke oma palvet saata, kuna ma siiski soovin, et seal oleks võimalikult palju lugejaid. Liiga eraelulised postitused panen ma niikuinii parooli alla. Kuidas see võimalik on? Ilmselt loon oma prantsusmaa blogi wordpressi. See on kahjuks küll miljon korda keerulisem, kui blogger, aga vast saab hakkama. Muidugi ei ole ma veel 100% kindel, sest ma ei suuda otsustada. Blogi loon ma ju siiski alles juuni lõpus, juuli esimeste päevade jooksul. Aga seniks põnevat ootamist, sest ma ise olen küll ülimalt ärevil ja põlen juba soovist Prantsusmaale sõita.

Nonii.. saigi vist kõik oluline ära räägitud. Loodan, et ikka viitsisite lugeda. Ahjaaa. Kallid lugejad, mul on teile küsimus ja see kõlab nii: kas te soovite, et kopeeriksin kõik praegused ja tulevased Delfis avaldatud moepostid ka siia lugemiseks? Põhjus, miks ma seda kaalun on see, et see wannabe moeblogi on siin kohutavalt tühi viimasel ajal ja mõtlesin, et see äkki natukene päästaks? Mis te arvate? Loon selle kohta ülemisse paremale äärde poll'i, kus saate kõik oma hääle anda. Ma väga ootan vastukaja, mistõttu olge aktiivsed! Aga ma siis nüüd lõpetan.

Mõnusat suve algust!
Taavi

j'adore - partie deux

Jätkan oma postitusteseeriaga "J'adore" ning eelmine postitus inspireeris mind seekord kirjutama meie oma supermodellist Carmen Kassist, kuna ta kuulub kõigutamatult minu lemmikmodellide ladvikusse. Võib-olla te juba teadsite kõike, mis siin on, aga võib-olla ka mitte.

Iseseisva ja ambitsioonikana Milanosse

Carmen Kass sündis 14. septembril 1978 Tallinnas. Ta on läbi aegade kõige edukam Eesti päritolu modell. Carmen kasvas üles Paide lähedal asuvas Mäo külas, Järvamaal. Ta ei ole pärit jõukast perest, vaid pidanud kooliajal leppima pigem kesiste tingimustega. Pärast lahutust kasvatas ema Carmenit ning tema õde Victoriat ja vend Kutit mõned aastad päris üksinda. Carmenit on iseloomustatud, kui  iseseisevat, ambitsioonikat ja suure tahtejõuga inimest. "Kooliski olevat õpetajaid pikalt saatnud ning ühele poisile peksa andnud," räägib lapsepõlvesõber. Carmeni modellikarjäär sai alguse, kui itaallasest modelliotsija Paolo Moglia avastas ta kaubamajast ning pakkus talle modellitööd. Tütarlapse ema ei olnud lahkumisega nõus ning seetõttu kirjutas Carmen endale ise loa ning sõitis Milanosse, kus ta tegi oma esimesed modellitööd.

Donatella lemmik

18. aastaselt kolis Carmen Pariisi, kus teda saatis suur edu ning üsna pea oli ta maailmakuulsate moeajakirjade (Prantsuse ja Ameerika Vogue, Austraalia Elle, Suurbritannia Image, Madame Figaro, and Prantsuse Numéro) kaantel. Need kaanefotod tähendasid, et Carmen oli üleöö automaatselt tuttav igale moemaailmas tegutsevale inimesele. Kuuldavasti lükkas Carmeni karjääri käima ei keegi muu, kui Anna Wintour isiklikult. Aastaks 1999 oli Kass kõndinud selliste kuulsate brändide moelavadel nagu Shiatzy Chen, Marc Jacobs, Michael Kors, Calvin Klein, Ralph Lauren, Donna Karan ja Dolce&Gabbana ning poseeris Calvin Kleini, Chaneli, Gucci, Donna Karani, Dsquared'i, Versace'i, Givenchy, Fendi, Max Mara, Valentino, Ralph Laureni ja isegi General Motorsi kampaaniates.Ta oli Sephora, ühe maailma juhtiva kosmeetikafirma ja Christian Dior'i parfüümi J'Adore reklaamnägu.Paljude arvates viis Carmeni absoluutsesse tippu pääsemine Diori lõhna reklaamnäoks 1999. aastal. "Pääsemine parfüümikampaania peaossa on modelli jaoks kõrgeim aste," ütlevad moeasjatundjad. Rõivad on hooajakaup, aga parimad parfüümireklaamid ilmuvad ajakirjades aastaid. "Dior on eriti kallis ja prestiizhikas firma, nende iga parfüüm on juba ette klassika."
Aastal 2000 valis ajakiri Vogue ta aasta modelliks. Carmeni üheks edu saladuseks on ka hea klapp manageride, stilistide, disaineritega. Näiteks Donatella Versace tuli alati show lõpus lavale koos Carmeniga, kes oli tema suurlemmik, mitte kunagi koos Giselega, kes oli Carmeni peamine konkurent. Järgnevatel aastatel kasvas Carmeni populaarsus veelgi. Puhtalt aastal 2007 broneeriti ta maailmakuulsate disainerite poolt  kümnesse kevad/suve rõivakampaaniasse.



Jätkuv edu

Aastast 2007 on Carmen Max Factori reklaamnägu. Carmen on modellimaailmas tuntud oma erilise runwaywalk'i ja mitmekülgsuse tõttu. Viimase kahe aasta jooksul on Carmeni kampaaniad hõlmanud selliseid brände nagu Dsquared, Chloe, Versace, Salvatore Ferragamo ja Michael Kors. Praegu on Carmen Kass Pinko ja Lindex'i reklaamnägu. Carmen kõnnib endiselt maailmakuulsate disainerite lavadel ning figureerib jätkuvalt mõjukates moeajakirjades. Ta on endiselt Eesti maleliidu president ning omab osalust modelliagentuuris Baltic Models. Carmeni elukaaslane on saksa maleäss Eric Lobron.

Carmen Kass for Vogue Italia, March 2011

Mõtlesin, et toon teieni ühe jumaliku moeseeria. Nägin eile esmakordselt seda glamuurset seeriat meie oma supermodelli Carmen Kassiga ja mõtlesin, et see on piisavalt j'adore, et seda teiega jagada. Arvan, et teen Carmenist ka ühe postituse oma "J'adore" postitustesarja. Aga nüüd siis sellest imelisest editorialist.

Miles Aldridge'i poolt pildistatud ning Alice Gentilucci poolt stiliseeritud elegantne ning ajastutruu dinner party teemaline fotolavastus aprillikuu Vogue Italias. Nagu öeldud, on peaosas Carmen Kass, kes kujutab Givenchy, Valentino ja Chanel Haute Couture'i kandvat kõrgklassi daami.

Mida mina selle pildiseeria puhul eriti armastan on see, et kuigi Carmenil on kohati väga ühesugune ilme, suudab ta igal pildil edasi anda erinevat sõnumit. Paljude meelest on Carmen liiga ühenäoline, kuid minu meelest on tal just uskumatult palju erinevaid külgi. Nii "vanalt" ikka veel modellimaailmas nii aktuaalne olla, on lihtsalt inspireeriv.

long time no see

Hei,

Kuna elu on liiga kiire, et tõsi olla, siis blogi on tõesti jäänud viimaseks kohaks kuhu jõuan. Aga kuna ma hiljuti alustasin moekolumni kirjutamist Delfi "Noorte Häälde", siis saate seal nautida iga nädal ühte moepostitust.
Siiski on mul teile ka üks hea uudis - mul tuleb vaheaeg(kuigi see tõotab tulla ikka üsna tihe), seega ma üritan siia postitada vähemalt 2 moepostitust. Kes teab, äkki isegi 3. Seega stay tuned ja nii kaua lugege mu eile ilmunud kolumni Delfi "Noorte Hääles", mis räägib kevad 2011 trendidest SIIN !



Taaaaavi